Voolutrafod, eritüüpi trafod, on algselt isoleeritud nende sisend- ja väljundpoolelt, ilma otseselt ühendatud ahelateta. Maandus on aga nende ohutuks tööks ülioluline. Maanduse peamine eesmärk on vältida primaarpoole kõrgepinge juhuslikku sattumist sekundaarpoolele, vältides sellega ohutusriske. See funktsioon on sarnane nulljuhtmele kolme-faasilise nelja-juhtmega süsteemis; kui kolm faasi on tasakaalustamata, võib vool läbi nulljuhtme tagasi voolata, tagades seadme toiteallika ohutuse.
Praktilistes rakendustes on voolutrafod tavaliselt maandatud, kasutades ühe{0}}punkti maandusmeetodit ehk kaitsemaandusmeedet. Tavalistes töötingimustes ei moodusta see maandusega vooluringi ja maasse ei voola vool.
Kui voolutrafo ei ole maandatud, on sellel mitmeid võimalikke riske. Esiteks, kui sekundaarahelas tekib lahtine vooluring, indutseerib primaarpoolne vool sekundaarküljel kõrgepinge, mis kahtlemata seab ohtu seadmete ja personali ohutuse. Teiseks, isegi kui isolatsioon ei lagune, põhjustab iga olukord, mis põhjustab kõrgepinge teket sekundaarpoolel, seadmeid tõsiselt kahjustada. Lõppude lõpuks on sekundaarne pool loodud madala-pinge ja madala voolu-keskkonna tagamiseks, et tagada personali suhtluse ohutus. Kõrgepinge olemasolu mitte ainult ei põle otseselt sekundaarseid instrumente, vaid põhjustab ka läheduses töötavatele töötajatele elektrilöögi ohtu.
Veelgi enam, kuigi voolutrafo mähised on isoleeritud, jagatakse primaarpoole kõrgepinge, kui sekundaarahel ei ole maandatud, kahe pooli vahelise mahtuvusega ja sekundaarse külje jaotatud mahtuvusega maandusele. Sel viisil siseneb kõrgepinge otse sekundaarküljele ja selle suurus sõltub sekundaarse külje ja maanduse mahtuvusest. Kuid kui sekundaarne pool on maandatud, muutub see jaotatud mahtuvus nulliks ja kõrgepinge juhitakse otse maasse. Sel hetkel, isegi kui inimene seda puudutab, ei põhjusta see elektrilööki.